hellllouuu mu vana sõber :-D

Alustuseks pean tunnistama, silmad häbi täis, et unustasin oma blogi olemasolu ära. Lugesin Rauliito blogi ja juhuslikult avastasin, ka enda oma sealt. 

Lühidalt peaks rääkima ka vahepealsest ajast. Elan endiselt Raasikul pisikeses kahetoalises, lapsi juurde pole tulnud :-D

Melerin on mul juba neljane ja Kairo kahene. Ja rohkem nagu polegi :-D Eks selle aastaga ole palju muutunud aga minevik on minevik ja minevik on igav :-D 

Mõned päevad tagasi sain väga hea uudise- mu lapsed saavad lasteaeda ja see omakorda tähendab, et mina saan tööle minna ( hurraaaa). Lasteaeda saavad nad muidugi alles jaanuarist seega kuukene saan veel nendega kodus. Plaanin detsembris Tartut jälle külastada, sest kui tööle saan siis ei tea kunagi millal jälle sinna saan. Viimane Tartus käik oli äärmiselt edukas ja lõbus. Sain aega veeta oma parima sõbranna Tuuliga, nägin Rauliitot ja külastasin Annit Äärmiselt mõnus õhtu oli Anni, tema sõprade ning Tuuli ja Rauliitoga. Väga eriline kohtumine toimus ka Räpina Aianduskooli aegse parima sõbraga. Me polnud näinud viis aastat ja jällenägemine tegi südame väga soojaks ning pean tunnistama, et temani kõndides oli tunne nagu ma hõljuksin aga selles võis olla süüdi rumm ananassi mahlaga:-D Tont seda teab kuidas tegelikult oli aga teda kallistades oli tunne, et viite aastat pole üldse möödunud. Tegelikult võiksin temast ja sellest õhtust palju rääkida aga ma ei taha või õigem on ütelda, et ma ei raatsi :-) nii tore oli lihtsalt. Igaljuhul Raul, Anni ja Tuuli pange vaim valmis :-) Tartusse tulles tahan teid kõiki jälle näha ja noh loodan, et W leiab ka minusuguse tüütuse jaoks aega :-D

Ega ma rohkemat oskagi kohe kirjutada. Ehk mõni teine kord tuleb pähe midagi huvitavamat.

 

 

 

Mõnus nädalavahetus seal kus sai minust Mammu

Veetsime perega nädalavahetuse minu vanemate kodus. Kuigi ma tunnen juba ammu, et Raasiku on minu kodu siis- alati kui tagasi kodukanti lähen siis on kuidagi eriti mõnus olla. Mulle meeldib sorada vanades asjades ja leida sealt midagi põnevat. 

Käisime vanematega Alatskivil ja Kallastel. Hästi mõnus on mööda Eestit ringi vurada ja näidata lastele põnevaid kohti. Kahjuks tüdines minu pisipoja pikast autosõidust ja peale Kallastet oli otse koju sõitmine. Peale seda läksid Peep, ema ja Melku veel poodi ja mina jäin isa ja poisiga koju. Pühapäeval külastasin veel oma vanaema, kes järgmine kuu saab 87. Vanaema juures on alati kuidagi nii hea käia ja süda on õnnelik ning kõige õnnelikum on mu süda, kui saan käia külast suts eemal asuva ema sünnikodu juures. Kui selle maja väravast sisse sõita siis tuleb kohe eriline kodu tunne peale ja see kestab nii kaua kuni läheb hämaraks ja siis valdab paaniline hirm ja ma püüan sealt iga hinna eest ära saada. Emaga hiljuti rääkisime ja ta ütles, et temal on sama moodi kuigi ta on selles majas 20 aastat elanud ja siis sellist tunnet polnud. Hää küll see selleks.

Enne koju sõitu haarasin veel ühe vana plaadikoti kaasa ja autos hakkasin vaatama mis seal siis on. Ühele plaadile polnud midagi peale kirjutatud ja kui see mängima hakkas siis jooksis nostalgia üle minu. See plaat sai tehtud, et meenutada üht toredat perioodi minu elus ja ma olin ammu unustanud, et selline plaat üldse olemas on. Eks ole aega kah möödunud lapsed, abielu, kooselu ja kooli lõpetamine ning mida veel. Niisiis terve tee hõljusin kuskil mälestustes ja meenusid seigad millele pole enam aastaid mõtelnud. Mul nimelt on komme kuulata või noh mis komme pigem mulle meeldib kuulata lugusid sisu järgi ja kui loo sisu on minu jaoks tühi ja mitte midagi ütlev siis ma seda ei kuula. Mõni lugu on jäänud mu lemmikuks aga hoopis mõne toreda mälestusega.aga see selleks ega ma sellest eriti ei tahagi rääkida. 

Täna on siiamaani olnud lastega üsna rahulik ja mõnus. Varsti jääb poiss lõuna unne ning siis saab koristada ja plikaga natuke mängida. 

Ajaga käib kaasas deemonlik saatjaskond mälestusi, kahetsusi, krampe, ahistust, painajaid, vihasööste ja närvivapustusi. (“Väikesed poeemid proosas”, 1869)

Killud köögis

Täna tabas mind kerge paanika kui kuulsin köögist hirmsat klirinat. Jess mu kallis poeg tõmbas mu uhiuue panni kaane põrandale ja loomulikult läks see puru. Jumal tänatud et lapsed terveks jäid, sest ma ise lõhkusin oma sõrmed korralikult ära. Siis helistasin oma mehekesele, et muret kurta ja kuna ma ei kuulnud mitte essugi saatsin selle kah sinna kus killud olid.

Hommik algas täna nii varakult, sest kõige pealt magasin ma sisse ja kui ma kell pool viis ärkasin ja mehele söögi valmis tegin siis kuulsin magamistoa poolt kurikuulsaid samme ja ma ei eksinud ning sealt tuli kallis pojakene, kes jäi uuesti magama alles kella kuue ajal hommikul. Viskasin siis kah pikali ja äratus tehti mulle juba kell kaheksa.

Tänane päev on üldse kuidagi uimane ja imelik. Vihastasin korralikult ühe naiivse inimese peale ja tunnen, et kuigi olen liiga vana solvumiste ja vihastamiste jaoks siis olen ikka südamest pettunud ning tunnen, et ei taha temaga enam üldse suhelda. Tegelt see tunne on juba pikemat aega, sest alati ta suudab üllatada mind mõne erilise rumalusega. 

Praegu on selline püha hetk mil lapsed magavad ja ma saan täitsa iseendaga olla. Tavaliselt ma kasutan seda aega koristamiseks aga täna on selline päev kus ei taha mitte midagi teha. Kui aus olla siis ei viitsi isegi trükkida aga sõnad tulevad kuidagi iseenesest ja ega mul muud teha polegi, sest seoses väikese tööotsaga mu kallis kaasa ööseks koju ei tule ja eks ma suts ikka igatsen ka teda. Õhtuti on ju nii mõnus olla kodus nii et sa tead su lähedal on keegi armas. Ma ei pea silmas seda, et me peaksime üksteise seljas elama vaid, teadmine, et mu mees on lähedal ja ma saan iga kell kui soovin teda lihtsalt kallistada. 

Ega ma midagi erilist täna kirjutada ei suudagi, sest mõte on laiali kuskil ning uitab mööda ridu nii kus juhtub ning ilmselt hiljem üle lugedes saan kõvasti naerda. Jep oskus iseenda üle naerda pole mul siiamaani kuskile kadunud ja ma lähengi ja naeran natuke iseenda üle.

On kerge naerda enda üle tühiseis asjus, kui ennast imetle­takse suuris. Siit ka inglaste suurepärane huumor.      A. Maurois

24/7toimuv keeristorm ehk Mammu on tagasi

Hei hei!

Ma pole vist oma sada aastat siia midagi kirjutanud. Lugesin täna igavusest kõik oma postitused läbi ja nostalgiat sai täe raha eest. Huvitav oli lugeda ja mõtelda mis ühel või teisel hetkel mu peas toimus ja samas sai ka mõne postituse peale südamest naerda ja mõtelda et issand kui rumal. See selleks. Ilmselt oleks igati passlik teha väikesed kokkuvõtted ja püüan alustada sealt kus eelmine kord pooleli jäi.

POJA SÜND: Niisiis viimane postitus oli päris mitu kuud enne poja sündi. Tähtaeg oli mul 5. juuli. Okei kuna aega oli ja arstid ütlesid, et poisil pole kuskile kiiret ning et võib ka juhtuda, kohtun oma pojaga alles 17. juuli siis läksin rahuliku südamega 18 juuni oma kodukanti. Mineku põhjuseks oli mehe venna tütre sünnipäev. Meid viidi õhtul minu vanemate juurde ja järgmine päev kell 14.00 pidime siis minema sünnipäevale. Hommikul hakkasin kõiki nokkima, et oi oi mina lähen täna sünnitama ja ega see väga nokkimine polnudki, sest algul huupi käinud valud muutusid kibekähku üsna kohutavateks ja tihti käivateks valudeks. Sõitsime siis sünnipäevale ja salat ja tort jäid söömata kuna äi ja mehe vend viisid meid mehega Tartu. Sünnipäev siis lõppes meie jaoks pisikese kodaniku sünniga. Kallis mees oli terve selle aja minu kõrval ja õnn oli üüratu. Pojale panime nimeks Kairo ja sündis ta 19.06.2011 kell 21.02 Tartus

Tänaseks on meie pisipoja juba aasta ja kolm kuud vana ning meie tütreke juba kolmene. Iga päev oleks mu kodus justkui suur keeristorm ja mina selle jahtija, sest momendil olen ma koristaja rollis. Ilmselt see roll ei muutugi ja selline pöörane segadus tuletab iga päev meelde, kui tühi oleks mu elu ilma lasteta. Loomulikult soovin ka mina, et saaks juba tööle ja natuke vaheldust aga samas ei taha ma mitte ühestki hetkest oma laste elus ilma jääda. Kui varem ma võitlesin selle vastu, et minust ei saa mingit koduperenaist ja et mina ajan asju omamoodi mitte ei käi lapiga laste järel siis (paluks trummipõrinat) nüüd olen ma just selline. Naljakas kuidas eneselegi märkamatult muutun iga päev kellegiks, kes ma olla pole tahtnud. Nüüd võin ütelda uhkusega, et olen kahekümne kolme aastane igav koduperenaine ei ei see kõlab lamedalt, sest isegi kui ma tundun igav siis minu elu nende kahe väänikuga on kõike muud kui igav. 

Töörindel on ka muutusi, sest Peebukesekene ei tööta enam Raasikul vaid Jüris ja mina olen avastanud taas kire aianduse vastu. Väga hea meelega müttan aias ja rohin, istutan ja pügan põõsaid ning jagan soovitusi ühe või teise toimingu puhul. Eks uuesti meelde tuletamist ja õppimist ole vaja ja päris samal tasemel ma pole nagu peale kooli lõpetamist aga enda vabanduseks ütlen, et olen liiga kaua lastega kodus olnud. 

Elame endiselt selles pisikeses kahe toalises ja vaatame vaikselt midagi muud, mis asuks Jürile ligemal kui Raasiku. Üldse unistan ma endiselt pisikesest majast ja suurest aiast, kus ringi mütata ja toimetada. Hea, et meie tore riik pole veel unistamist maksu alla pannud, sest muidu oleks veist jamasti.  

Suvi möödus meil Salmistul mere ääres. Võin julgelt väita, et juuli kuust saadik me veetsime nii palju öid ja päevi kui saime Salmistul. Seal on lihtsalt nii hea olla. Ei ole telekat ega arvutit(internetist ärme parem räägi eks) ja terve päeva saab vedeleda rannas ja lastelgi oli lõbus. Ei ole seal suuri mugavusi ega ka erilisi ekstreemsusi, lihtsalt koht kus põlvest põlve oma suved veeta lastega. Augustis olime kodus käimas mõned päevad, et Melku sünnipäeva pidada ja siis kippe tagasi, sest Kadri ja Ahti saabusid Põlvast meie maile suvitama. Kahjuks oli see näda jube külm ja väga vihmane aga see eest oli väga tore. Augusti keskel käisime veel pulmas ja olime niisama lahedad. 

Sügis saabus kuidagi ootamatult, sest iga päevaga läksid kased kollasemaks ja tuul külmemaks ning vihm krabistab akna taga. Õhtuti kui lapsed magavad ja Peep tööl on siis ma istun vaikuses ja kuulan seda vihmamängu õues ning ootan lund. Ma tean, et kui lumi saabub siis mu vaimustus muutub ja ma ootan kevadet aga selline ma kord olen, sest kevad jääb minu lemmik aastaajaks aga mis seal ikka lõpetan praeguseks oma ajuhiilguse.

·        „Elada võib kahte moodi. Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.” (Albert Einstein)  

Mammu.

Lihtsalt Maarja

Ei olegi väga ammu enam kirjutanud- ju pole olnud vajadust või viitsimist. Niisiis mis siis muutunud on? Eelmise aasta oktoobrist elame omaette, jäime ootama perelisa ja võtsime endale kassi.


OMAETTE: Alguses hirmutas mõte mehe vanemate juurest ära kolimine, sest polnud me maksnud arveid ega muretsenud kunagi selliste asjade pärast. Aga juba esimesel õhtul, kui istusime kahekesi diivanil mõistsime, et see oli igati õige otsus. Alguses polnud meil telekat ega midagi aga ma julgen väita, et see oli nii hea. Paraku seda lõbu kauaks ei jätkunud, sest üsna ruttu sigines meile telekas ja digiboks. Täpsemalt kolm päeva hiljem. Omaette on kohe hoopis teine asi, sest keegi ei tee märkusi selle kohta kus mu asjad on ja mismoodi nad parasjagu on. Kõige parem on muidugi see, et kui õhtul laps magab juba siis saab musi kaisus diivanil vedeleda ja teha mis iganes pähe tuleb. Igaljuhul väga mõnus on. Muidugi oktoobris saab juba üürileping läbi ja me ei tea kas seda pikendatakse aga loodan, et seda tehakse. Mingi aeg mõtlesime, et mis seal ikka, et lähme mehe vanaema juurde aga mu mõistus jõudis õigel ajal koju ei tea kus ta küll hulkus. Vastasel juhul oleks kolimine juba kahe nädala pärast pihta hakanud. Põhjuseid ma väga välja tooma ei hakka miks ma ümber mõtlesin.

PERELISA: Tegelikult teisest lapsest hakkas musi rääkima juba siis kui esimenegi polnud veel sündinud. Tahtis kaht väikese vahega last või noh õigemini kuna esimene on meil piiga siis ta tahtis poega ka ruttu. Mina sellega muidugi nõus ei olnud, sest ei ole ma mingi masin. Paraku loodus oli minu poolt ja peale esimest last oli kindel käsk, et kaks aastat puhkust. Peale piiga sündi tuli teine laps teemaks emadepäeva hommikul. Musi tõi lapsega mulle kaardi ja söögi voodisse, puges kaissu ja ütles et nii tore oleks kui varsti hakkaks teisele ka mõtlema- saatsin ta seenele. Suvel siis otsustasime, et kui piiga on aasta ja kolm kuud vana siis hakkame planeerima(noh kaks aastat peab kahe sünnituse vahe olema). Noh eraldi kolimine tekitas olukorra kus meie üliplaneeritud laps natuke varem valmis sai :D Niisiis juuli algus on tähtaeg ja ootame poissi. Peale seda leppisime kokku, et pesamuna tuleb meie perre 10 aasta pärast. Ega palju enam oodata ei ole 12 nädalat:)

KASS: Kassi võtsime enda pisipiigale. Kuna tibi on meil täielik kassihull siis tundus igati loogiline, et talle on vaja kass võtta. Võtsime sellise alla kahe kuuse kassipojakese kellele panime nimeks Krõõda. Ema on sellel kassil kodukass ja isa siis eksootik. Igaljuhul jube tüütus on see kass.

Alates veebruari kuust oleme maadelnud lapse nohuga. No mõistus ei võta läheb korra üle ja järgmine päev on laps nohusem kui enne. Käisime arstil ja rohtusid kirjutati igasuguseid. Rohud saavad otsa nohu aga jääb. Hakkab juba koomiliseks muutuma see olukord. Kaks päeva tagasi rõõmustasime musiga, et oleme nohust võitu saanud siis aga sain mina selle kusagilt ja hopsti laps ka jälle nohus. Siin ei aita vist peaga vastu seina jooksmine ka.

Oeh väljas on nii mõnus ilm ja peaks lapsega õue minema aga ümber maja on pori hunnikud ja mul pole kummikuid, et last päästa kui ta nendes tuiab ja kukub. Ja ega ta ei taha ka väga õues olla. Aga noh mis seal ikka peaks koristama, sest homme tulevad mehele külalised. Ta saab mul esmaspäeval aastakese vanemaks ja pühapäeval on esimene ühise nime aastapäev:)

M.

Jalgpall on parem kui mis?

Üldiselt on nii, et minu jaoks on see mäng ikka väga mõttetu. 22 matsi ajavad taga üht pisikest palli. On see normaalne? 22 meest ajavad mingit pisikest mõttetut palli taga ja selle mõte on, et mida rohkem sa palli väravasse lööd, seda parem on. Üldjuhul on seis tavaliselt 0:0, 1:0 v 0:2. Noh muidugi saab kõvasti raha selle eest aga kui asjal puudub mõte siis on asi ikka väga mööda. Kui aus olla siis ma lausa vihkan kõiki mänge mida mängitakse mingi palliga. Aga see olen mina ja kui teistele meeldib siis palun väga.

Täna on jälle üks selliseid vaikseid ja igavaid päevi kui tuju on nulli lähedane. Mitte, et muresid oleks palju lihtsalt kuidagi väsinud olek on. Tahaks tantsida ja oi kuidas tahaks. Tahaks vabalt võtta ja ennast unustavalt olla aga aga aga aga ei saa. Noh kurb selle pärast väga polegi, sest kui tekib võimalus kuhugi minna siis unustan selle suure soovi ära ja tahan hoopis koju jääda. Vot nii vinguv ja igav olengi. Harjunud olema oma pisikese preiliga ja mitte ei taha ilma temata olla. Olen vist liiga klammerduv ja ei taha üldse oma lapseta olla. Need kellel lapsi pole ei tea seda tunnet ja seda on ka raske kirjeldada. Kui hoiad süles oma last ja ta paneb oma pea su rinnale ning see hetk tunned, et enam õnnelikum olla ei saa. Süda läheb kuidagi hästi haledaks ja tunne on täpselt selline, et proovigu ainult keegi kasvõi kurja pilguga mu last vaadata kohe tulen ja... See jutt, et laps rikub nooruse ära on vale. MA ei tunne ennast grammigi vanemana kui kuusteist ja pool:D Ja kaal ning keha on ka korras ei ole laps neid üldse rikkunud. Noh need mõned armid on aga samas esineb neid ka nendel, kes ei ole lapsi saanud. Ja ma ei ürita selle jutuga promoda seda, et lapsi peab saama ja just noorelt. Ma üritan lihtsalt väiteid ümber lükata.


Mis siis veel? Ah ja saab juba kaks kuud sellest, kui lasin end ära rõngastada. Kas ma kahetsen? Nalja teete v? Ma ei saa arugi, et üldse midagi muutunud oleks. Elu on ikka samasugune lihtsalt perekonnanimi on teine ja sõrmus on sõrmes. Üldse tundub uskumatuna, et ma selle sammu ette võtsin. Mina? Mina kes ma arvasin, et üksinda on kõige parem. Nüüd ei taha üldse enam üksi olla. No kui aus olla siis mõnikord ikka tahaks sellist oma aega, et kohvi juua ja lihtsalt olla. JA mis mulle veel meeldib-muusika kuulamine jalutades. See aitab päris hästi mõtteid korrastada ja mitte vajaliku kraami arhiivi toimetamisel. Mulle meenub üks kord millest on möödas äkki varsti juba neli aastat. Oli vaja mõtteid korrastada ja mul oli tolall veel cd pleier. Kuulasin The Scorpionsi. Üks hetk tuul tõusis ja samal ajal mängis mu kõrvus Wind of change koos sümfoonia orkestriga. See oli nii hea lihtsalt.

Rohkem ei oska enam kirjutada midagist. Mehe keskmise venna vanem poeg käib iga natukese aja tagant küsimas, et mis ma siin teen. Nüüd teatas, et tal on igav. Loomulikult tähendab see siis seda, et ta tahaks arvutisse aga tal on keeld peal. Vat kui kurb. Aga ok mis ma ikka kirjutan keegi nagunii ei loe:D

Kiki-Miki

Ninasarvik oli ninakust täis, nina püsti savannides käis...

Et siis mis sai sellest ninasarvikust? Laulu järgi sai ta nohu ja enam nina püsti ta ei käinud. Masendav aga tihti nii see ongi. Hiljuti oli mul ühe sõbrannaga väike nääklemine mille käigus ta mulle ütles, et "ah et proual on nüüd nina püsti jh" ning mulle meenus kohe see ninasarviku laul ja meie väike nääklemine muutus niisama lõõpimiseks.


Tutvusin hiljuti ühe geograafia tudengiga. Pidi käsil olema kuues aasta. Tema huvideks on aiandus ja tormi jälgimine. Ta on olnud kergelt nädalakese mu msn-i listis ja iga kord ta jutustab mulle milline ilm kus on. Iseenesest ju huvitav. Üldse mulle meeldivad inimesed, kes huvituvad millestki ja siis sellest vaimustunult räägivad. Näiteks aiandusest ja põllumajandusest rääkisime me tundide viisi. See tuletab meelde Räpina aega, sest siis oli mul üks hea sõber kes huvitus lennukitest. Mäletan, et vaatasime pidevalt lennukeid ja pilte nendest. Ja kui ta rääkis lennukitest siis oli tema silmis selline lapselik säde ja siiras rõõm. Muidugi naljakas oli see, et kui olime seltskonnas siis mängis ta hoopis teistsugust inimest ja tema silmis puudus täielikult see kõik.

Tegelikult ongi hästi huvitav jälgida inimesi kõrval olles. Olen avastanud, et inimesed keda ma olen nii kaua tundnud polegi need kelleks ma neid alati olen pidanud. Muidugi jah pole minu asi kiruda ja hakata sappi loopima lihtsalt väike tähelepanek. Ja olen avastanud, et kui võtta kott ja panna kotti midagi mis sinna ei passi siis üks inimene kümnest ikka leiab põhjuse sinna sisse vaadata ja kritiseerida, et miks see seal on ja et see üldse ei sobi sinna.


Tahaks tõhku(tuhkrut) endale. Aga vist unistus ainult. Kala tahaks ja mida ma veel tahaks...no mai tea tahaks midagi normaalsemat, kui see kass mis meil kodus on. Üldse tahaks oma kodu ja oma aeda ja kõike oma oma oma!

Mehed tulid kalalt. Lähen