Üldiselt on nii, et minu jaoks on see mäng ikka väga mõttetu. 22 matsi ajavad taga üht pisikest palli. On see normaalne? 22 meest ajavad mingit pisikest mõttetut palli taga ja selle mõte on, et mida rohkem sa palli väravasse lööd, seda parem on. Üldjuhul on seis tavaliselt 0:0, 1:0 v 0:2. Noh muidugi saab kõvasti raha selle eest aga kui asjal puudub mõte siis on asi ikka väga mööda. Kui aus olla siis ma lausa vihkan kõiki mänge mida mängitakse mingi palliga. Aga see olen mina ja kui teistele meeldib siis palun väga.
Täna on jälle üks selliseid vaikseid ja igavaid päevi kui tuju on nulli lähedane. Mitte, et muresid oleks palju lihtsalt kuidagi väsinud olek on. Tahaks tantsida ja oi kuidas tahaks. Tahaks vabalt võtta ja ennast unustavalt olla aga aga aga aga ei saa. Noh kurb selle pärast väga polegi, sest kui tekib võimalus kuhugi minna siis unustan selle suure soovi ära ja tahan hoopis koju jääda. Vot nii vinguv ja igav olengi. Harjunud olema oma pisikese preiliga ja mitte ei taha ilma temata olla. Olen vist liiga klammerduv ja ei taha üldse oma lapseta olla. Need kellel lapsi pole ei tea seda tunnet ja seda on ka raske kirjeldada. Kui hoiad süles oma last ja ta paneb oma pea su rinnale ning see hetk tunned, et enam õnnelikum olla ei saa. Süda läheb kuidagi hästi haledaks ja tunne on täpselt selline, et proovigu ainult keegi kasvõi kurja pilguga mu last vaadata kohe tulen ja... See jutt, et laps rikub nooruse ära on vale. MA ei tunne ennast grammigi vanemana kui kuusteist ja pool:D Ja kaal ning keha on ka korras ei ole laps neid üldse rikkunud. Noh need mõned armid on aga samas esineb neid ka nendel, kes ei ole lapsi saanud. Ja ma ei ürita selle jutuga promoda seda, et lapsi peab saama ja just noorelt. Ma üritan lihtsalt väiteid ümber lükata.
Mis siis veel? Ah ja saab juba kaks kuud sellest, kui lasin end ära rõngastada. Kas ma kahetsen? Nalja teete v? Ma ei saa arugi, et üldse midagi muutunud oleks. Elu on ikka samasugune lihtsalt perekonnanimi on teine ja sõrmus on sõrmes. Üldse tundub uskumatuna, et ma selle sammu ette võtsin. Mina? Mina kes ma arvasin, et üksinda on kõige parem. Nüüd ei taha üldse enam üksi olla. No kui aus olla siis mõnikord ikka tahaks sellist oma aega, et kohvi juua ja lihtsalt olla. JA mis mulle veel meeldib-muusika kuulamine jalutades. See aitab päris hästi mõtteid korrastada ja mitte vajaliku kraami arhiivi toimetamisel. Mulle meenub üks kord millest on möödas äkki varsti juba neli aastat. Oli vaja mõtteid korrastada ja mul oli tolall veel cd pleier. Kuulasin The Scorpionsi. Üks hetk tuul tõusis ja samal ajal mängis mu kõrvus Wind of change koos sümfoonia orkestriga. See oli nii hea lihtsalt.
Rohkem ei oska enam kirjutada midagist. Mehe keskmise venna vanem poeg käib iga natukese aja tagant küsimas, et mis ma siin teen. Nüüd teatas, et tal on igav. Loomulikult tähendab see siis seda, et ta tahaks arvutisse aga tal on keeld peal. Vat kui kurb. Aga ok mis ma ikka kirjutan keegi nagunii ei loe:D
Kiki-Miki
Täna on jälle üks selliseid vaikseid ja igavaid päevi kui tuju on nulli lähedane. Mitte, et muresid oleks palju lihtsalt kuidagi väsinud olek on. Tahaks tantsida ja oi kuidas tahaks. Tahaks vabalt võtta ja ennast unustavalt olla aga aga aga aga ei saa. Noh kurb selle pärast väga polegi, sest kui tekib võimalus kuhugi minna siis unustan selle suure soovi ära ja tahan hoopis koju jääda. Vot nii vinguv ja igav olengi. Harjunud olema oma pisikese preiliga ja mitte ei taha ilma temata olla. Olen vist liiga klammerduv ja ei taha üldse oma lapseta olla. Need kellel lapsi pole ei tea seda tunnet ja seda on ka raske kirjeldada. Kui hoiad süles oma last ja ta paneb oma pea su rinnale ning see hetk tunned, et enam õnnelikum olla ei saa. Süda läheb kuidagi hästi haledaks ja tunne on täpselt selline, et proovigu ainult keegi kasvõi kurja pilguga mu last vaadata kohe tulen ja... See jutt, et laps rikub nooruse ära on vale. MA ei tunne ennast grammigi vanemana kui kuusteist ja pool:D Ja kaal ning keha on ka korras ei ole laps neid üldse rikkunud. Noh need mõned armid on aga samas esineb neid ka nendel, kes ei ole lapsi saanud. Ja ma ei ürita selle jutuga promoda seda, et lapsi peab saama ja just noorelt. Ma üritan lihtsalt väiteid ümber lükata.
Mis siis veel? Ah ja saab juba kaks kuud sellest, kui lasin end ära rõngastada. Kas ma kahetsen? Nalja teete v? Ma ei saa arugi, et üldse midagi muutunud oleks. Elu on ikka samasugune lihtsalt perekonnanimi on teine ja sõrmus on sõrmes. Üldse tundub uskumatuna, et ma selle sammu ette võtsin. Mina? Mina kes ma arvasin, et üksinda on kõige parem. Nüüd ei taha üldse enam üksi olla. No kui aus olla siis mõnikord ikka tahaks sellist oma aega, et kohvi juua ja lihtsalt olla. JA mis mulle veel meeldib-muusika kuulamine jalutades. See aitab päris hästi mõtteid korrastada ja mitte vajaliku kraami arhiivi toimetamisel. Mulle meenub üks kord millest on möödas äkki varsti juba neli aastat. Oli vaja mõtteid korrastada ja mul oli tolall veel cd pleier. Kuulasin The Scorpionsi. Üks hetk tuul tõusis ja samal ajal mängis mu kõrvus Wind of change koos sümfoonia orkestriga. See oli nii hea lihtsalt.
Rohkem ei oska enam kirjutada midagist. Mehe keskmise venna vanem poeg käib iga natukese aja tagant küsimas, et mis ma siin teen. Nüüd teatas, et tal on igav. Loomulikult tähendab see siis seda, et ta tahaks arvutisse aga tal on keeld peal. Vat kui kurb. Aga ok mis ma ikka kirjutan keegi nagunii ei loe:D
Kiki-Miki
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar