13. juuni 2010

Ninasarvik oli ninakust täis, nina püsti savannides käis...

Et siis mis sai sellest ninasarvikust? Laulu järgi sai ta nohu ja enam nina püsti ta ei käinud. Masendav aga tihti nii see ongi. Hiljuti oli mul ühe sõbrannaga väike nääklemine mille käigus ta mulle ütles, et "ah et proual on nüüd nina püsti jh" ning mulle meenus kohe see ninasarviku laul ja meie väike nääklemine muutus niisama lõõpimiseks.


Tutvusin hiljuti ühe geograafia tudengiga. Pidi käsil olema kuues aasta. Tema huvideks on aiandus ja tormi jälgimine. Ta on olnud kergelt nädalakese mu msn-i listis ja iga kord ta jutustab mulle milline ilm kus on. Iseenesest ju huvitav. Üldse mulle meeldivad inimesed, kes huvituvad millestki ja siis sellest vaimustunult räägivad. Näiteks aiandusest ja põllumajandusest rääkisime me tundide viisi. See tuletab meelde Räpina aega, sest siis oli mul üks hea sõber kes huvitus lennukitest. Mäletan, et vaatasime pidevalt lennukeid ja pilte nendest. Ja kui ta rääkis lennukitest siis oli tema silmis selline lapselik säde ja siiras rõõm. Muidugi naljakas oli see, et kui olime seltskonnas siis mängis ta hoopis teistsugust inimest ja tema silmis puudus täielikult see kõik.

Tegelikult ongi hästi huvitav jälgida inimesi kõrval olles. Olen avastanud, et inimesed keda ma olen nii kaua tundnud polegi need kelleks ma neid alati olen pidanud. Muidugi jah pole minu asi kiruda ja hakata sappi loopima lihtsalt väike tähelepanek. Ja olen avastanud, et kui võtta kott ja panna kotti midagi mis sinna ei passi siis üks inimene kümnest ikka leiab põhjuse sinna sisse vaadata ja kritiseerida, et miks see seal on ja et see üldse ei sobi sinna.


Tahaks tõhku(tuhkrut) endale. Aga vist unistus ainult. Kala tahaks ja mida ma veel tahaks...no mai tea tahaks midagi normaalsemat, kui see kass mis meil kodus on. Üldse tahaks oma kodu ja oma aeda ja kõike oma oma oma!

Mehed tulid kalalt. Lähen



Kommentaare ei ole: