Ei olegi väga ammu enam kirjutanud- ju pole olnud vajadust või viitsimist. Niisiis mis siis muutunud on? Eelmise aasta oktoobrist elame omaette, jäime ootama perelisa ja võtsime endale kassi.
OMAETTE: Alguses hirmutas mõte mehe vanemate juurest ära kolimine, sest polnud me maksnud arveid ega muretsenud kunagi selliste asjade pärast. Aga juba esimesel õhtul, kui istusime kahekesi diivanil mõistsime, et see oli igati õige otsus. Alguses polnud meil telekat ega midagi aga ma julgen väita, et see oli nii hea. Paraku seda lõbu kauaks ei jätkunud, sest üsna ruttu sigines meile telekas ja digiboks. Täpsemalt kolm päeva hiljem. Omaette on kohe hoopis teine asi, sest keegi ei tee märkusi selle kohta kus mu asjad on ja mismoodi nad parasjagu on. Kõige parem on muidugi see, et kui õhtul laps magab juba siis saab musi kaisus diivanil vedeleda ja teha mis iganes pähe tuleb. Igaljuhul väga mõnus on. Muidugi oktoobris saab juba üürileping läbi ja me ei tea kas seda pikendatakse aga loodan, et seda tehakse. Mingi aeg mõtlesime, et mis seal ikka, et lähme mehe vanaema juurde aga mu mõistus jõudis õigel ajal koju ei tea kus ta küll hulkus. Vastasel juhul oleks kolimine juba kahe nädala pärast pihta hakanud. Põhjuseid ma väga välja tooma ei hakka miks ma ümber mõtlesin.
PERELISA: Tegelikult teisest lapsest hakkas musi rääkima juba siis kui esimenegi polnud veel sündinud. Tahtis kaht väikese vahega last või noh õigemini kuna esimene on meil piiga siis ta tahtis poega ka ruttu. Mina sellega muidugi nõus ei olnud, sest ei ole ma mingi masin. Paraku loodus oli minu poolt ja peale esimest last oli kindel käsk, et kaks aastat puhkust. Peale piiga sündi tuli teine laps teemaks emadepäeva hommikul. Musi tõi lapsega mulle kaardi ja söögi voodisse, puges kaissu ja ütles et nii tore oleks kui varsti hakkaks teisele ka mõtlema- saatsin ta seenele. Suvel siis otsustasime, et kui piiga on aasta ja kolm kuud vana siis hakkame planeerima(noh kaks aastat peab kahe sünnituse vahe olema). Noh eraldi kolimine tekitas olukorra kus meie üliplaneeritud laps natuke varem valmis sai :D Niisiis juuli algus on tähtaeg ja ootame poissi. Peale seda leppisime kokku, et pesamuna tuleb meie perre 10 aasta pärast. Ega palju enam oodata ei ole 12 nädalat:)
KASS: Kassi võtsime enda pisipiigale. Kuna tibi on meil täielik kassihull siis tundus igati loogiline, et talle on vaja kass võtta. Võtsime sellise alla kahe kuuse kassipojakese kellele panime nimeks Krõõda. Ema on sellel kassil kodukass ja isa siis eksootik. Igaljuhul jube tüütus on see kass.
Alates veebruari kuust oleme maadelnud lapse nohuga. No mõistus ei võta läheb korra üle ja järgmine päev on laps nohusem kui enne. Käisime arstil ja rohtusid kirjutati igasuguseid. Rohud saavad otsa nohu aga jääb. Hakkab juba koomiliseks muutuma see olukord. Kaks päeva tagasi rõõmustasime musiga, et oleme nohust võitu saanud siis aga sain mina selle kusagilt ja hopsti laps ka jälle nohus. Siin ei aita vist peaga vastu seina jooksmine ka.
Oeh väljas on nii mõnus ilm ja peaks lapsega õue minema aga ümber maja on pori hunnikud ja mul pole kummikuid, et last päästa kui ta nendes tuiab ja kukub. Ja ega ta ei taha ka väga õues olla. Aga noh mis seal ikka peaks koristama, sest homme tulevad mehele külalised. Ta saab mul esmaspäeval aastakese vanemaks ja pühapäeval on esimene ühise nime aastapäev:)
M.
OMAETTE: Alguses hirmutas mõte mehe vanemate juurest ära kolimine, sest polnud me maksnud arveid ega muretsenud kunagi selliste asjade pärast. Aga juba esimesel õhtul, kui istusime kahekesi diivanil mõistsime, et see oli igati õige otsus. Alguses polnud meil telekat ega midagi aga ma julgen väita, et see oli nii hea. Paraku seda lõbu kauaks ei jätkunud, sest üsna ruttu sigines meile telekas ja digiboks. Täpsemalt kolm päeva hiljem. Omaette on kohe hoopis teine asi, sest keegi ei tee märkusi selle kohta kus mu asjad on ja mismoodi nad parasjagu on. Kõige parem on muidugi see, et kui õhtul laps magab juba siis saab musi kaisus diivanil vedeleda ja teha mis iganes pähe tuleb. Igaljuhul väga mõnus on. Muidugi oktoobris saab juba üürileping läbi ja me ei tea kas seda pikendatakse aga loodan, et seda tehakse. Mingi aeg mõtlesime, et mis seal ikka, et lähme mehe vanaema juurde aga mu mõistus jõudis õigel ajal koju ei tea kus ta küll hulkus. Vastasel juhul oleks kolimine juba kahe nädala pärast pihta hakanud. Põhjuseid ma väga välja tooma ei hakka miks ma ümber mõtlesin.
PERELISA: Tegelikult teisest lapsest hakkas musi rääkima juba siis kui esimenegi polnud veel sündinud. Tahtis kaht väikese vahega last või noh õigemini kuna esimene on meil piiga siis ta tahtis poega ka ruttu. Mina sellega muidugi nõus ei olnud, sest ei ole ma mingi masin. Paraku loodus oli minu poolt ja peale esimest last oli kindel käsk, et kaks aastat puhkust. Peale piiga sündi tuli teine laps teemaks emadepäeva hommikul. Musi tõi lapsega mulle kaardi ja söögi voodisse, puges kaissu ja ütles et nii tore oleks kui varsti hakkaks teisele ka mõtlema- saatsin ta seenele. Suvel siis otsustasime, et kui piiga on aasta ja kolm kuud vana siis hakkame planeerima(noh kaks aastat peab kahe sünnituse vahe olema). Noh eraldi kolimine tekitas olukorra kus meie üliplaneeritud laps natuke varem valmis sai :D Niisiis juuli algus on tähtaeg ja ootame poissi. Peale seda leppisime kokku, et pesamuna tuleb meie perre 10 aasta pärast. Ega palju enam oodata ei ole 12 nädalat:)
KASS: Kassi võtsime enda pisipiigale. Kuna tibi on meil täielik kassihull siis tundus igati loogiline, et talle on vaja kass võtta. Võtsime sellise alla kahe kuuse kassipojakese kellele panime nimeks Krõõda. Ema on sellel kassil kodukass ja isa siis eksootik. Igaljuhul jube tüütus on see kass.
Alates veebruari kuust oleme maadelnud lapse nohuga. No mõistus ei võta läheb korra üle ja järgmine päev on laps nohusem kui enne. Käisime arstil ja rohtusid kirjutati igasuguseid. Rohud saavad otsa nohu aga jääb. Hakkab juba koomiliseks muutuma see olukord. Kaks päeva tagasi rõõmustasime musiga, et oleme nohust võitu saanud siis aga sain mina selle kusagilt ja hopsti laps ka jälle nohus. Siin ei aita vist peaga vastu seina jooksmine ka.
Oeh väljas on nii mõnus ilm ja peaks lapsega õue minema aga ümber maja on pori hunnikud ja mul pole kummikuid, et last päästa kui ta nendes tuiab ja kukub. Ja ega ta ei taha ka väga õues olla. Aga noh mis seal ikka peaks koristama, sest homme tulevad mehele külalised. Ta saab mul esmaspäeval aastakese vanemaks ja pühapäeval on esimene ühise nime aastapäev:)
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar