24/7toimuv keeristorm ehk Mammu on tagasi

Hei hei!

Ma pole vist oma sada aastat siia midagi kirjutanud. Lugesin täna igavusest kõik oma postitused läbi ja nostalgiat sai täe raha eest. Huvitav oli lugeda ja mõtelda mis ühel või teisel hetkel mu peas toimus ja samas sai ka mõne postituse peale südamest naerda ja mõtelda et issand kui rumal. See selleks. Ilmselt oleks igati passlik teha väikesed kokkuvõtted ja püüan alustada sealt kus eelmine kord pooleli jäi.

POJA SÜND: Niisiis viimane postitus oli päris mitu kuud enne poja sündi. Tähtaeg oli mul 5. juuli. Okei kuna aega oli ja arstid ütlesid, et poisil pole kuskile kiiret ning et võib ka juhtuda, kohtun oma pojaga alles 17. juuli siis läksin rahuliku südamega 18 juuni oma kodukanti. Mineku põhjuseks oli mehe venna tütre sünnipäev. Meid viidi õhtul minu vanemate juurde ja järgmine päev kell 14.00 pidime siis minema sünnipäevale. Hommikul hakkasin kõiki nokkima, et oi oi mina lähen täna sünnitama ja ega see väga nokkimine polnudki, sest algul huupi käinud valud muutusid kibekähku üsna kohutavateks ja tihti käivateks valudeks. Sõitsime siis sünnipäevale ja salat ja tort jäid söömata kuna äi ja mehe vend viisid meid mehega Tartu. Sünnipäev siis lõppes meie jaoks pisikese kodaniku sünniga. Kallis mees oli terve selle aja minu kõrval ja õnn oli üüratu. Pojale panime nimeks Kairo ja sündis ta 19.06.2011 kell 21.02 Tartus

Tänaseks on meie pisipoja juba aasta ja kolm kuud vana ning meie tütreke juba kolmene. Iga päev oleks mu kodus justkui suur keeristorm ja mina selle jahtija, sest momendil olen ma koristaja rollis. Ilmselt see roll ei muutugi ja selline pöörane segadus tuletab iga päev meelde, kui tühi oleks mu elu ilma lasteta. Loomulikult soovin ka mina, et saaks juba tööle ja natuke vaheldust aga samas ei taha ma mitte ühestki hetkest oma laste elus ilma jääda. Kui varem ma võitlesin selle vastu, et minust ei saa mingit koduperenaist ja et mina ajan asju omamoodi mitte ei käi lapiga laste järel siis (paluks trummipõrinat) nüüd olen ma just selline. Naljakas kuidas eneselegi märkamatult muutun iga päev kellegiks, kes ma olla pole tahtnud. Nüüd võin ütelda uhkusega, et olen kahekümne kolme aastane igav koduperenaine ei ei see kõlab lamedalt, sest isegi kui ma tundun igav siis minu elu nende kahe väänikuga on kõike muud kui igav. 

Töörindel on ka muutusi, sest Peebukesekene ei tööta enam Raasikul vaid Jüris ja mina olen avastanud taas kire aianduse vastu. Väga hea meelega müttan aias ja rohin, istutan ja pügan põõsaid ning jagan soovitusi ühe või teise toimingu puhul. Eks uuesti meelde tuletamist ja õppimist ole vaja ja päris samal tasemel ma pole nagu peale kooli lõpetamist aga enda vabanduseks ütlen, et olen liiga kaua lastega kodus olnud. 

Elame endiselt selles pisikeses kahe toalises ja vaatame vaikselt midagi muud, mis asuks Jürile ligemal kui Raasiku. Üldse unistan ma endiselt pisikesest majast ja suurest aiast, kus ringi mütata ja toimetada. Hea, et meie tore riik pole veel unistamist maksu alla pannud, sest muidu oleks veist jamasti.  

Suvi möödus meil Salmistul mere ääres. Võin julgelt väita, et juuli kuust saadik me veetsime nii palju öid ja päevi kui saime Salmistul. Seal on lihtsalt nii hea olla. Ei ole telekat ega arvutit(internetist ärme parem räägi eks) ja terve päeva saab vedeleda rannas ja lastelgi oli lõbus. Ei ole seal suuri mugavusi ega ka erilisi ekstreemsusi, lihtsalt koht kus põlvest põlve oma suved veeta lastega. Augustis olime kodus käimas mõned päevad, et Melku sünnipäeva pidada ja siis kippe tagasi, sest Kadri ja Ahti saabusid Põlvast meie maile suvitama. Kahjuks oli see näda jube külm ja väga vihmane aga see eest oli väga tore. Augusti keskel käisime veel pulmas ja olime niisama lahedad. 

Sügis saabus kuidagi ootamatult, sest iga päevaga läksid kased kollasemaks ja tuul külmemaks ning vihm krabistab akna taga. Õhtuti kui lapsed magavad ja Peep tööl on siis ma istun vaikuses ja kuulan seda vihmamängu õues ning ootan lund. Ma tean, et kui lumi saabub siis mu vaimustus muutub ja ma ootan kevadet aga selline ma kord olen, sest kevad jääb minu lemmik aastaajaks aga mis seal ikka lõpetan praeguseks oma ajuhiilguse.

·        „Elada võib kahte moodi. Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.” (Albert Einstein)  

Mammu.