Mõnus nädalavahetus seal kus sai minust Mammu

Veetsime perega nädalavahetuse minu vanemate kodus. Kuigi ma tunnen juba ammu, et Raasiku on minu kodu siis- alati kui tagasi kodukanti lähen siis on kuidagi eriti mõnus olla. Mulle meeldib sorada vanades asjades ja leida sealt midagi põnevat. 

Käisime vanematega Alatskivil ja Kallastel. Hästi mõnus on mööda Eestit ringi vurada ja näidata lastele põnevaid kohti. Kahjuks tüdines minu pisipoja pikast autosõidust ja peale Kallastet oli otse koju sõitmine. Peale seda läksid Peep, ema ja Melku veel poodi ja mina jäin isa ja poisiga koju. Pühapäeval külastasin veel oma vanaema, kes järgmine kuu saab 87. Vanaema juures on alati kuidagi nii hea käia ja süda on õnnelik ning kõige õnnelikum on mu süda, kui saan käia külast suts eemal asuva ema sünnikodu juures. Kui selle maja väravast sisse sõita siis tuleb kohe eriline kodu tunne peale ja see kestab nii kaua kuni läheb hämaraks ja siis valdab paaniline hirm ja ma püüan sealt iga hinna eest ära saada. Emaga hiljuti rääkisime ja ta ütles, et temal on sama moodi kuigi ta on selles majas 20 aastat elanud ja siis sellist tunnet polnud. Hää küll see selleks.

Enne koju sõitu haarasin veel ühe vana plaadikoti kaasa ja autos hakkasin vaatama mis seal siis on. Ühele plaadile polnud midagi peale kirjutatud ja kui see mängima hakkas siis jooksis nostalgia üle minu. See plaat sai tehtud, et meenutada üht toredat perioodi minu elus ja ma olin ammu unustanud, et selline plaat üldse olemas on. Eks ole aega kah möödunud lapsed, abielu, kooselu ja kooli lõpetamine ning mida veel. Niisiis terve tee hõljusin kuskil mälestustes ja meenusid seigad millele pole enam aastaid mõtelnud. Mul nimelt on komme kuulata või noh mis komme pigem mulle meeldib kuulata lugusid sisu järgi ja kui loo sisu on minu jaoks tühi ja mitte midagi ütlev siis ma seda ei kuula. Mõni lugu on jäänud mu lemmikuks aga hoopis mõne toreda mälestusega.aga see selleks ega ma sellest eriti ei tahagi rääkida. 

Täna on siiamaani olnud lastega üsna rahulik ja mõnus. Varsti jääb poiss lõuna unne ning siis saab koristada ja plikaga natuke mängida. 

Ajaga käib kaasas deemonlik saatjaskond mälestusi, kahetsusi, krampe, ahistust, painajaid, vihasööste ja närvivapustusi. (“Väikesed poeemid proosas”, 1869)