Sa piinasid mind kaua. Su lõhn, see kutse, need väikesed vihjed. Sa olid alati nii ligidal aga samas nii kaugel. Ma nägin sind, ma tundsin sind enda ligidal aga ma ei saanud sind. Mõtlesin sulle nii tihti ja vajasin sind. Proovisin sind eirata ja mitte mõtelda vanadele mälestustele. Sa nagu kiuste ilmusid päevast päeva ikka kuidagi mu ellu. Põgenesin ja tundsin, et olen üle aga tagasi tulles olid sina ikka veel siin ja ma teadsin, et sa ei kao. Teadsid, et vajan sind ja et lõplikult ma sinust loobuda ei suuda. Ma tegin kõik, mis ma suutsin aga ma olen ka ainult inimene. Sinu lõhna ja läheduse tajumine oli piisavalt piinav, et see lõpetada. Ma langesin jälle su lõksu ja ma tunnen, et mul ei saa sinust küllalt. Oled jälle minuga ja ei taha enam sinust loobuda. Olen nõrk? Võib olla tõesti aga ma ei kahetse oma nõrkust sinu vastu. Ja tead kuidas sa mulle eriti meeldid? Suure hulga piima ja suhkruga ning kohvi koor ka ei tee paha , mu kallis kohv:)



Armastan oma pisikest Melkut ja tema issit:)