Natuke räägiks kah

Nii alustaks siis oma kiiduga. Minu pisike Printsess on tänase seisuga juba kolme kuune. Ta on nii ideaalne, andekas, tubli ja asjalik ja ja ja ja. No ei jõua ära kiita. Poleks elusees uskunud seda, kui hea on olla ema. Ma olen vb natuke noor nii mõistuselt, kui olemuselt ja mitte unustada ka välimuselt, aga ma ei kahetse. Igaljuhul Melerin on röövinud mu mõistuse ja südame igaveseks. Ja see pole ju üldse halb tegelikult. See tunne, kui vaatad oma last, on midagi kirjeldamatut, sest sa ei vaata lihtsalt last, vaid oma last, oma enda liha ja verd nagu öeldakse. Muidugi ei kutsu ma nüüd sellega üles noori inimesi lapsi tegema. Lihtsalt räägin nii nagu mina tunnen. Inimeste soovid, tunded ja vajadused on ju erinevad. Aga olgu mis seal ikka.

Olen üle pika aja hakanud suhtlema ühe vana sõbraga ja täitsa hea on. Tundsin kohati puudust meie vestlustest aga nüüd on kõik paika loksunud. Ma vähemalt loodan seda. Nii aga mis siis veel. Ah jah. Siin nädalake tagasi tabas mind jube masekas. No miski ei klappinud. Selline vastik tühja inimese tunne tekkis. Käisin ja masetsesin ning ignoreerisin inimest kellega koos elan. Asi oli ehk selles, et tahtsin lihtsalt üksi olla aga millegi pärast on nii, et kui sa tahad kedagi ignoreerida siis vajab ta sind kõige rohkem. Mind ajab nii tigedaks see kuidas me sõltume teistest inimestest. Ma tunnen, et olen sõltuvuses inimesest kellega koos olen. Me oleme suht kolm aastat koos olnud aga ma ikka veel ei suuda harjuda tavalise eluga. Tavaline elu tähendab minu mõistes siis seda, et mees ja naine ärkavad hommikul, tgelevad terve päeva oma asjadega ja õhtul teleka ees saavad kokku v alles õhtul magama minnes. Mina tahan koguaeg olla selle inimese lähedal. Tahan, et ta kaisutaks mind ja oleks minuga. See on muidugi tegelikult lapselikult rumal soov ja ma saan ise ka aru kui isekas ja tobe see on. Mul endalgi on ju tegemist ja õhtul telekat vaadates on jube hea kaissu pugeda, sest terve päeva oled igatsenud.

Nojah kell on palju ja idikad ideed kipuvad pähe. Tegelikult peaksin ma ju magama, sest ei tea ju kui kaua laseb laps mul magada. Aga ma nagu väldin magama minekut. Ilmselt sellepärast, et voodi on nii tühi ja lai mulle üksi. Deem ma vihkan harjumusi. Olen ju harjunud sellega, et kui õhtul magama minek on siis ootab mind voodis juba keegi ees ning siis saan ma kaissu pugeda ja nii on hea. Ja see on tobe, sest enne tema juurde kolimist olin iseseisev tüdruk, ei olnud mul kedagi vaja, et hea uni tuleks. Nüüd aga üksi olles võtan kas lapsekaissu v padja/teki.

Täna teatas abikassa, et meid on kutsutud valla üritusele. Väga nõme. Ei taha minna ja midagi pole selga ka panna. No ei ole pidulikel üritustel nii palju käinud, et omaksin midagi viisakat ja kui enne oli midagi siis rasedusega suutsin selle mitu numbrit suuremaks venitada. Jei. Eks ma püüan midagi välja mõtelda kuigi tegelikult mul on hirm selle ürituse ees. Sinna on vist kõik viimase aja lapse saanud pered kutsutud. Me mehe raasuga oleme ilmselt kõige nooremad seal. No tegelt ei peaks sellised asjad üldse korda minema aga noh jh eks ma katsun hakkama saada. Eks mõtleb midagi välja. Igas olukorras on mingi lahendus. V noh ma vähemalt loodan, et on.

Igaljuhul on aeg tuttu minna ja näha värvilisi unenägusid. Eks kui kunagi viitsin siis kirjutan pikemalt. Praegu on pea suht tühi.

Minu Melerin(L)