Nii pole ammu siia enam midagi kirjutada viitsinud ja pole nagu sellist aegagi olnud. Olen nüüd kaks kuud juba emme olnud:) Minu pisike ime sündis kolmandal augustil pool kaks hommikul. Sellest kuidas kõik juhtus ja mis haiglas toimus ei taha rääkida. Pikk, igav ja isiklik. Igaljuhul sündis tüdruk ja nimeks sai Melerin:) Nime mõtles välja Tuuli. Mul nimelt oli mingi aeg kiiks, et nimes võiks olla nii M täht kui ka R täht. Tuuli siis vaatas msn-i sõbralisti ja nägi seal nime Elerin, pani M tähe ette ja kriteeriumid täidetud. Siis oli vaja see nimi tulevasele issile ette söösta. Ei sobinud. Haiglas peale lapse sündi ma palusin, et mina olen suure töö teinud, et tema mõtelgu meie lapsele nüüd nimi. Kuna mu telefonis oli välja toodud kaks nime Melerin ja Mileena siis valis ta nende kah vahel ja suurest laiskusest otsustas Melerini kasuks. Perekonnanimi on issi oma aga noh elame üle selle erinevate perekonnanimedega olemise:)
Alguses andis ikka harjuda selle mõttega, et olen nüüd ema ja minu käigud sõltuvad lapsest. Nüüd tunnen ennast nagu kala vees juba. Naudin emaks olemist ja ei jõua ära imetleda kui andekas ja armas on mu pisike tütar. Mu põhi jutt temast ainult käibki aga olgu:)
Olen üle pika aja oma kodukandis ja täitsa hea on siin olla. Välja arvatud mõned segavad faktorid kõrval trepikojas ja majas. Raasikul olles on mul mõni kord ikka jube masekas, Peep tuleb ja läheb millal tahab ja saab kokku sõpradega, minu lõbu on aga ainult vankriga kärutamine, sest peale Peebu pere ei tunne ma seal kedagi. Noh eks esialgu ma pean sellega leppima ja arusaama. Mõnikord taban ma ennast mõtlemast sellest, kas selline elu ongi just see mida ma tahan? Mitte et ma kahetseks seda, et ema olen. Ei mitte mingil juhul ma lausa jumaldan seda, kuigi natuke vara tuli see aga ma mõtlen üldises mõttes. Mu süda kuulub Tartule aga mina elan Raasikul Tallinna lähedal. Ma olen alati unistanud, et kunagi elan Tartus aga tundub, et minu kaasa näeb meie elu ette pigem Raasikul v selle läheduses. Kohal endal pole häda tegelikult ja rong viib sinna kuhu vaja aga midagi oleks siiski nagu puudu. Ei taha viriseda, sest elu on tegelt kergem kui mõnel teisel noorel perel.
Mis siis veel. Süüa oskan juba päris hästi teha:) Päris head praktikat olen saanud kuigi jh aju on mul nagu ta on. Näiteks arstile helistamine võtab minul mitu päeva, sest tihti ma lihtsalt unustan. Ämm ka juba naerab ja tuletab mulle kõike meelde. Nagu iga päev praktiliselt on mu juhtmed omadega nii lühises. Aga noh ega mamidagi rohkemat oskagi lisada. Masu on masu ja Mammu on emme:D Mida iganes see ka ei peaks tähendama:D Kisub vähe ebaloogiliseks ja mõttetuks jamaks milles siiski olemas üks väike mõte:D Aga ok tavaiks:P
Melerin(L)
Alguses andis ikka harjuda selle mõttega, et olen nüüd ema ja minu käigud sõltuvad lapsest. Nüüd tunnen ennast nagu kala vees juba. Naudin emaks olemist ja ei jõua ära imetleda kui andekas ja armas on mu pisike tütar. Mu põhi jutt temast ainult käibki aga olgu:)
Olen üle pika aja oma kodukandis ja täitsa hea on siin olla. Välja arvatud mõned segavad faktorid kõrval trepikojas ja majas. Raasikul olles on mul mõni kord ikka jube masekas, Peep tuleb ja läheb millal tahab ja saab kokku sõpradega, minu lõbu on aga ainult vankriga kärutamine, sest peale Peebu pere ei tunne ma seal kedagi. Noh eks esialgu ma pean sellega leppima ja arusaama. Mõnikord taban ma ennast mõtlemast sellest, kas selline elu ongi just see mida ma tahan? Mitte et ma kahetseks seda, et ema olen. Ei mitte mingil juhul ma lausa jumaldan seda, kuigi natuke vara tuli see aga ma mõtlen üldises mõttes. Mu süda kuulub Tartule aga mina elan Raasikul Tallinna lähedal. Ma olen alati unistanud, et kunagi elan Tartus aga tundub, et minu kaasa näeb meie elu ette pigem Raasikul v selle läheduses. Kohal endal pole häda tegelikult ja rong viib sinna kuhu vaja aga midagi oleks siiski nagu puudu. Ei taha viriseda, sest elu on tegelt kergem kui mõnel teisel noorel perel.
Mis siis veel. Süüa oskan juba päris hästi teha:) Päris head praktikat olen saanud kuigi jh aju on mul nagu ta on. Näiteks arstile helistamine võtab minul mitu päeva, sest tihti ma lihtsalt unustan. Ämm ka juba naerab ja tuletab mulle kõike meelde. Nagu iga päev praktiliselt on mu juhtmed omadega nii lühises. Aga noh ega mamidagi rohkemat oskagi lisada. Masu on masu ja Mammu on emme:D Mida iganes see ka ei peaks tähendama:D Kisub vähe ebaloogiliseks ja mõttetuks jamaks milles siiski olemas üks väike mõte:D Aga ok tavaiks:P
Melerin(L)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar