Nii Mammu sai vastu pükse või siis ainult tundub, et sai..hmm ei tea vaatab. Edaspidi järgin oma põhimõtet, et kui kõik on liiga hea siis ei tunne õnne, vaid suhtun ükskõikselt, sest alati kui olen õnnelik siis saan vastu pükse. Ah ma ei saa enam ise ka aru. Mõtlen jälle üle vast. Aga see on kuidagi nii tüüpiline, et alati kui ma tunnen, et enam paremaks minna ei saa ja tunnen selle üle ka siirast rõõmu, siis juhtub midagi ja kõik on alguses tagasi. Aga mis ma ikka halan. Elu läheb alati edasi.
Täna nägi minu pisike Printsess esimest korda lund. Tundus, et see meeldis talle, sest kui õuest tuppa tulime siis hakkas nutt. Naljakas mõtelda kuidas mehe raas on siiamaani sellistest lapse jaoks tähtsatest esmakogemustest ilma jäänud. Lapse sünni juures ta polnud(noh sinna ei lastud teda lihtsalt)kuigi sa ta olla esimene peale arste, kes last hoidis. Lapse esimene vannitamine jäi tal nägemata(täiesti oma viga tal) ja kõik uued asjad, mis laps õppinud on st naeratamine, kilkamine, pea hoidmine ja nüüd lisandusid ka käte avastamine ja esimese lume nägemine. Mõnikord tekib küll tunne, et olen üksikema vb selle ma naudingi neid väheseid hetki kui mehekene lapsega tegeleb. See tuletab meelde seda, et kui täna ühe sõbraga rääkisin siis ta vihjas mulle, et ma olen liiga hoolitsev. No praegu on see arusaadav, sest laps on väike aga mis siis saab kui ta suurem on? Proovin sellele mitte mõtelda. Tahaks ütelda, et püüan elada päev korraga ilma tulevikule mõtlemata aga paraku see on võimatu. Pole võimalik elada päev korraga, sest on paljusid asju mis tuleb ette planeerida ja ja ja ja mida iganes mõte jooksis rappa.
Selg valutab jubedalt. Peaks mingi mugavama asendi võtma aga ei viitsi. Uni on ka aga magada ei viitsi. Varem oli jama selles, et olen harjunud kaisus tuttu jääma aga sain üle sellest. Igaljuhul täna hommikul kell üheksa jäin ma koos lapsega mingit moodi nii magama, et magasime lõunani ja siis ma tundsin küll, et olen ennast isaseks maganud(kui Räpinas koolis veel käisin siis alati kui toanaabriga terve päeva maha magasime ja alles õhtul luugid avasime, siis millegi pärast ütles ta alati, et nii isane tunne on nüüd). Igaljuhul ei saanud ma päris pikalt aru mis toimub. Vahtisin tuba nagu maailma ime ja see mida ema seletas läks ringiga mööda kuhugi voodi alla. Mõistus ei töödanud päris pikalt. Varem turgutasin sel puhul ennast kohviga aga üllatus üllatus:D Ma ei joo enam kohvi. Pika peale muidugi hakkas mõistus tööle ja sain ka aru kus olen ja kes minuga räägib:D
Jäin praegu mõtlema, et miks kutsutakse lumememme just lumememmeks? Näeb ta memme moodi välja v? Vb kui mõni prohv seda teeb, sest nii palju kui mina oma pisemast ajast mäletan siis kõik need nö lumememmed nägid pigem lumeveidrikutena ja no ok saame aru lumememm siis lumememm. Aga lumetaat? Miks keegi siis lumetaati ei tee? Lumememmel ju üksi igav. Teeks õige terve perekonna. Ok asi keerab suht ära juba:D Aga samas keegi peab ju sellistele asjadele ka mõtlema. Ei ma pole midagi katlast tarvitanud, kui just tehas sinna aura mahla sisse midagi kahtlast pole pannud. Tänks:D Nüüd mõtlen ma sellele, sest ei tasu ju uskuda seda jama mis pakendil kirjas, sest kunagi ei või teada, et see jama käärinud asjadest kokku pole keeratud.
Deem selg hakkas veel rohkem valutama ja varbad ka on külmad kuigi olen teki all. Mingi suht kahtlane muusika tuleb ka raadiost. Aga olgu ma ei oska enam midagi tarka kirjutada. Räägin veel mõne sõbraga msn-is ja siis lähen magama. Ehk hommik on targem kui õhtu:)
Minu Melerin:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar