Täna siis avasin oma iTune mängija. Kuna ta sõi mul kõik muusika arvutist ära, siis saan ma vanemat muusikat ainult selle programmiga kuulata. Jube hea ikka. Mälestused tulevad ja lähevad. Täiesti uskumatu tundub, et üks lugu võib sulle nii palju meenutada. Tegelt alustasin seda tuuri juba eile õhtul enne magama minekut. Tahtsin mingit kindlat lugu kuulata aga siis komistasin Juanes- La Camisa Negra otsa ja kohe meenus Räpina esimese aasta lõpp. Kõik nagu jooksis silme ees. Mõni lugu toob kaasa küll mälestusi, mis ei ole head aga olen piisavalt tugev, et olla üle vanadest jamadest:) Öeldakse ju et iga hoop muudab meid tugevamaks v siis nõrgemaks. Eks see oleneb inimesest.
Täna hommikul siis nägin unes, (oli kindlalt hommik, sest paps kolistas ja ma vaatasin kella ja see oli enne üheksat midagi ja magasin edasi) et koos Tuuli ja veel mingi kambaga käisime kusagil laagris. Ma tutvusin ühe noormehega kellega tekkis kohe mingi klapp ja olime seal nagu kaks armunut. Aga keset und ma teadvustasin endale, et see suhe ei saa pidada, sest olen juba suhtes ju:D No krt isegi unes ei suuda seda unustada, olen vast truu tüdruk. Nii aga viimane asi mida mäletan enne ärkamist oli see, et ta istus kusagil äärel posti vastas ja ma libistasin möödudes käe üle ta kõhu ja astusin uksest välja. Kui hakkasin ärkvele tõusma siis mõttes palusin unesegasena, et unenägu ei lõppeks, sest see oli nii hea. Nüüd ärkvel olles mõtlen küll, et täitsa seebakas:D
Enne seda veel nägin, et sõitsime ühe mu sõbranna Maarjaga Salmistu ja ma veel ütlesin, et oi musile see ei meeldi kui kuuleb, et temata siin käisin.
Vot siis. Viimastel päevadel olen ma hakanud päris tõsiselt mõtlema igasugustele tulevatele teemadele. Üht kohustust lükkan muutkui edasi ja edasi, sest ei taha seda teemat üles võtta, kuigi see asi peaks juba selge olema. Äkki sünnipäevaks saab see teema arutatud. Pean vist kirjutama nimekirja kõigepealt, et siis pluss pooled ja miinus pooled:D Aga jh mind ootavad igasugused muutused ees. Oma kursustele ma ilmselt ei saagi, sest nagu aru sain siis mais hakkavad v juunis ja siis kolm kuud. Aga ma ei saa tervet suve istuda Tartus. No muidugi oleks see hea võimalus kohustuste eest põgenemiseks aga need kohustused astuvad isegi Tartusse minu turjal kaasa. :D Jube fan onju. Aga ei kurda:) Kõik on millegi jaoks vajalik:D
Nii aga olin juba suutnud avastada, et kui millalgi rongiga sõitmas käisin, siis oli akendele tekkinud rongi luule. Minu aknal oli siis sihuke luuletus
Siin ma olen- Saatana väike abiline
Kõik on korras nagu
alati
Ma vihkan end
ja armastan sind,
ega suuda
meie kahe vahel valida
Kui küsid
kuidas mul läheb
Vastan: sitasti
Nii nagu eestlasel ikka
Jürgen Rooste
Millegi pärast tundus see luuletus nii tühine ja mõtetu aga samas jäi ta mulle meelde. Mitte sellepärast, et ta midagi erilist oleks aga kui ma ikka pikalt ühte vahin siis hakkab ta omaseks muutuma. See on nagu mõni riide ese, et kui sa selle saad siis see ei tundu ei eriline ega ilus. Paned kappi. Alati kui midagi otsid on ta su silme ees ja mingil hetkel leiad ta kapist ja vaatad, et oh umbe lahe ja paned selga. Noh see on minu teooria, kuigi jh mõni riidekene kohe üldse ei hakka meeldima:D
Nii aga mind tabas siis Busted-i ja Sunrise Avenue kuulamise laine ja nüüd kuulan neid ja tegelen muude asjadega:)
(L)
Täna hommikul siis nägin unes, (oli kindlalt hommik, sest paps kolistas ja ma vaatasin kella ja see oli enne üheksat midagi ja magasin edasi) et koos Tuuli ja veel mingi kambaga käisime kusagil laagris. Ma tutvusin ühe noormehega kellega tekkis kohe mingi klapp ja olime seal nagu kaks armunut. Aga keset und ma teadvustasin endale, et see suhe ei saa pidada, sest olen juba suhtes ju:D No krt isegi unes ei suuda seda unustada, olen vast truu tüdruk. Nii aga viimane asi mida mäletan enne ärkamist oli see, et ta istus kusagil äärel posti vastas ja ma libistasin möödudes käe üle ta kõhu ja astusin uksest välja. Kui hakkasin ärkvele tõusma siis mõttes palusin unesegasena, et unenägu ei lõppeks, sest see oli nii hea. Nüüd ärkvel olles mõtlen küll, et täitsa seebakas:D
Enne seda veel nägin, et sõitsime ühe mu sõbranna Maarjaga Salmistu ja ma veel ütlesin, et oi musile see ei meeldi kui kuuleb, et temata siin käisin.
Vot siis. Viimastel päevadel olen ma hakanud päris tõsiselt mõtlema igasugustele tulevatele teemadele. Üht kohustust lükkan muutkui edasi ja edasi, sest ei taha seda teemat üles võtta, kuigi see asi peaks juba selge olema. Äkki sünnipäevaks saab see teema arutatud. Pean vist kirjutama nimekirja kõigepealt, et siis pluss pooled ja miinus pooled:D Aga jh mind ootavad igasugused muutused ees. Oma kursustele ma ilmselt ei saagi, sest nagu aru sain siis mais hakkavad v juunis ja siis kolm kuud. Aga ma ei saa tervet suve istuda Tartus. No muidugi oleks see hea võimalus kohustuste eest põgenemiseks aga need kohustused astuvad isegi Tartusse minu turjal kaasa. :D Jube fan onju. Aga ei kurda:) Kõik on millegi jaoks vajalik:D
Nii aga olin juba suutnud avastada, et kui millalgi rongiga sõitmas käisin, siis oli akendele tekkinud rongi luule. Minu aknal oli siis sihuke luuletus
Siin ma olen- Saatana väike abiline
Kõik on korras nagu
alati
Ma vihkan end
ja armastan sind,
ega suuda
meie kahe vahel valida
Kui küsid
kuidas mul läheb
Vastan: sitasti
Nii nagu eestlasel ikka
Jürgen Rooste
Millegi pärast tundus see luuletus nii tühine ja mõtetu aga samas jäi ta mulle meelde. Mitte sellepärast, et ta midagi erilist oleks aga kui ma ikka pikalt ühte vahin siis hakkab ta omaseks muutuma. See on nagu mõni riide ese, et kui sa selle saad siis see ei tundu ei eriline ega ilus. Paned kappi. Alati kui midagi otsid on ta su silme ees ja mingil hetkel leiad ta kapist ja vaatad, et oh umbe lahe ja paned selga. Noh see on minu teooria, kuigi jh mõni riidekene kohe üldse ei hakka meeldima:D
Nii aga mind tabas siis Busted-i ja Sunrise Avenue kuulamise laine ja nüüd kuulan neid ja tegelen muude asjadega:)
(L)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar