Üks väike samm ja kuues päev kohvita

Täna ma eirasin meelega seda kõike siin aga nüüd otsustasin, et kirjutan midagi. Ise ka ei tea miks, sest kirjutada pole nagu midagi. Voodi oli endielt võõras ja tühi. Tundub, et ükskõik kuhu ka eksin, jääb see tühjaks. Suss oli ka hommikul tühi. Asjaolu muudab muidugi see, et ma ei joonud kohvi ja see on hea. Lihased on eilsest natuke valusad. Söögiisu puudub mul täna täiesti. Ema pakkus veini ja seegi ei läinud alla. Oh jh kohe kindlasti on tegu masekaga.


Eile mõtlesin oma küünaldega seotud unenägudele ja jagasin matsu välja. Esimesel korral nägin, et otsisin küünlaid ja hommikul nägin ka kohe küünlaid. Teisel korral otsisin aga tikutoosi ja panin küünla põlema ning hommikul nägin laual tikutoosi ja õhtul vist süütas ema küünla. Õhtul panin ma endale lauale küünla põlema ja rohkem ma küünaldega seoses olevaid unenägusid pole näinud.


Mõnus paks lumi on maas aga ma ei naudi seda. Ja tundub, et terve minu väike maailm on suures kriisis hetkel. Tahaks mõneks nädalaks kuhugi minna ja unustada kõik mured. Reedel lähen Tartu ja siis kavatsen veeta õhtu nii, et ma ei peaks kordagi mõtlema seina taga olevale inimesele. Võrreldes eilsega on meie vaheline sein veel suurem ja ma olen loobunud selle lõhkumisest. Mitte miski ei näita, et peaksin pingutama. Ja miks peaksin mina üksi seda tegema? Ja polegi vaja, sest sel kõigel puudub juba mõte. Mul on nii kahju.
Kiki Miki